Olin selle õhtu jaoks välja valinud filmi, mida keegi mulle kevadel soovitas. Panin arvuti valmis, tegin teed ja siis läksin prügi välja viima. Sinna see plaan jäi.
Trepil oli naaber, kes rääkis mulle oma kurgitaimedest. Ma ei kasvata midagi ja ei osanud küsida ühtegi arukat küsimust. Ta ei pannud seda tähele. Kahekümne minuti pärast teadsin, miks ta ostab seemned alati samast kohast.
Siis tuli tema abikaasa. Siis tuli kass. Kuskil kella üheksa paiku istusime kolmekesi trepil ja rääkisime sellest, kui palju siin tänaval kümne aasta jooksul muutunud on.
Tühi õhtu ei ole puhkus. Tühi õhtu on ruum, kuhu midagi mahub.
Läksin sisse pärast poolt üksteist. Tee oli külm, film oli avamata ja mul ei olnud kordagi tunnet, et ma midagi kaotasin.
Ma ei oska seda korrata. Iga katse teha endale tühi õhtu sellepärast, et midagi head juhtuks, lõpeb ilmselt sellega, et ma vaatan kella. Aga ma jätan neid õhtuid ikka kalendrisse.
