Esimest korda nägin teda juuni alguses. Suur hall kass istus meie trepil täiesti rahulikult ja vaatas, kuidas ma poekotte sisse tassin. Ta ei põgenenud ega tulnud ka lähemale. Ta lihtsalt istus seal, kus tema koht ilmselgelt oli.
Nädala pärast oli ta verandal. Kahe nädala pärast sõi ta meie toolil ja pesi ennast pärast nii kaua, et ma jõudsin vahepeal terve tööpäeva ära teha. Ostsin ühel neljapäeval poest kassitoidu purgi. Sellest hetkest oli asi vist otsustatud.
Naaber ütles, et kass on nende oma ja käib kõikjal. Nad on sellega harjunud. Ta ütles ka kassi nime, aga ma kuulsin seda ukse tagant ja jäin kahtlema, kas see oli Priit või Riit. Küsida oli juba hilja, sest ma noogutasin liiga veenvalt.
Ma ei tea siiani, kas ta nimi on Priit. Nii ma teda igatahes kutsun.
Priit tuleb enamasti pärastlõunal. Kui verandauks on kinni, istub ta akna taga ja vaatab tuppa, kuni keegi tõuseb. Ma ei ole kindel, kes siin keda välja õpetas.
Augustis ta ühel nädalal ei käinud. Ma jäin päriselt muretsema ja avastasin end aknast vaatamas. Siis oli ta jälle trepil, täpselt samas asendis. Ma ei öelnud midagi. Panin lihtsalt kausi välja.
