Esimest korda proovisin seda raamatut ülikooli ajal. Jõudsin umbes sajanda leheküljeni, otsustasin et tegemist on aeglase ja enesega rahuloleva tekstiga, ning panin ta riiulisse. Sinna ta jäi kaheteistkümneks aastaks.
Juunis oli mul kolm õhtut järjest vaba ja ma ei tahtnud midagi uut alustada. Võtsin ta riiulist puhtalt sellepärast, et ta oli käeulatuses. Lugesin need sajand lehekülge uuesti ja siis lugesin edasi.
Aeglus, mis mind toona häiris, on nüüd täpselt see, mille pärast raamat töötab. Kaks kolmandikku tekstist on inimesed, kes ei ütle seda, mida nad mõtlevad. Kahekümneselt tundus see mulle venitamisena. Nüüd tundub täpne.
Raamat ei olnud muutunud. Mina olin vahepeal mitu korda kolinud.
Ma ei arva, et olen targemaks saanud. Pigem on mul praeguseks olnud rohkem selliseid vestlusi, kus keegi ei ütle asja välja. Raamat rääkis kogu aeg millestki, mida ma polnud veel näinud.
Riiulis on veel kaks sellist. Ühe võtan sügisel ette. Teise juurde ma vist ei lähe, sest ma mäletan endiselt täpselt, mis mind seal vihastas. Võib-olla see ongi õige põhjus proovida.
