Augusti esimene nädal sadas. Mitte ilusat suvevihma, vaid seda visa halli vett, mille järel on kõik rätikud niisked ja köögiuks käib raskelt. Panin hommikul kampsuni selga ja ausalt öeldes oli mul selle üle hea meel.
Tegin tööd, käisin paar korda mere ääres ja veetsin vähemalt ühe päeva nii, et õhtuks ei osanud öelda, kuhu aeg läks. Varem oleks see mind närinud. Seekord ei hakanud ma päeva tagantjärele kasulikuks mõtlema.
Naaber tõi tomateid. Neid oli korraga liiga palju, nii et sõime neid igal kujul ja lõpuks lihtsalt soolaga saia peal. Autos vedeles märg rätik. Ühel õhtul istusime köögis palju kauem, kui keegi plaaninud oli.
Midagi suurt ei juhtunud. Ometi oli kuu lõpus tunne, et olen kohal olnud.
Juulis alustatud raamat jäi pooleli. Selle asemel lugesin vanu ajalehti ja sattusin artikli peale, mis selgitas, miks kajakad linnas nii valjult karjuvad. Ma ei mäleta vastust, aga artikkel ise oli suurepärane kõrvalepõige.
Kuu lõpus ei teinud ma kokkuvõtet. Pühkisin autost liiva, viskasin ühe halliks tõmbunud basiilikupoti ära ja panin esimese sügisese kohtumise kalendrisse. Suvi sai vist läbi. Täitsa hea suvi oli.
