Läksin raamatukokku ühe konkreetse raamatu pärast, mida ma ei tahtnud osta. See oli kohal. Võtsin ta riiulist ja oleksin võinud kohe lahkuda, aga läksin siis ühe riiuli võrra edasi ja jäin sinna kolmekümneks minutiks.
Kaardi tegemine võttis seitse minutit. Ma olin arvanud, et pean midagi tõestama või vana võlga selgitama. Ei pidanud. Naine leti taga küsis ainult, kas aadress on ikka õige.
Tulin välja nelja raamatuga. Üks oli see, mille pärast ma läksin. Teine oli kokaraamat, mida ma poes kunagi kätte ei võtaks. Kolmas oli kellegi kirjade kogumik. Neljandat ma ei oska siiani põhjendada.
Poes valin kaane järgi. Raamatukogus julgen valida ka valesti.
Ostetud raamatuga on mul kummaline kohustus. Ma maksin selle eest, järelikult peaksin ta läbi lugema. Laenatud raamatu võin kahekümne lehekülje pealt käest panna ja tagasi viia. Keegi ei tea, keegi ei loe seda mulle ette.
Kokaraamatust tegin ühe supi. Kirjade kogumik läks tagasi lugemata. See neljas on praegu köögilaual ja mulle tundub, et jään temaga kauemaks.
