Esimesena kadus uudiste lugemine kohvi kõrvalt. Ma ei otsustanud sellest loobuda. Lihtsalt ühel hommikul avastasin, et olen kohvi ära joonud ja telefoni üldse kätte võtnud. Järgmisel päeval kordus sama.
Teisena kadus päeva plaanimine hommikul. Varem kirjutasin nimekirja enne tööd. Nüüd teen seda eelmisel õhtul, umbes kolme minutiga, ja hommikul ma seda ei muuda. See väike vahetus tegi rohkem, kui ma oskasin oodata.
Kolmandana kadus arvuti avamine enne pesemist. See oli kõige pahem harjumus, sest ta muutis terve hommiku millekski, mida ma pooleli katkestasin. Ühel nädalal jätsin arvuti teise tuppa ja asi lahenes ise.
Nimekiri ei muutunud lühemaks. Muutus ainult see, millal ma teda vaatan.
Ma ei taha sellest süsteemi teha. Igal neist oli oma põhjus ja mitte ükski neist ei kadunud tänu tahtejõule. Kaks kolmest kadusid sellepärast, et ma tegin ühe asja natuke ebamugavamaks.
Praegu on hommik lühem ja igavam. Töö algab varem ja lõpeb varem. Ma ei julge veel öelda, et see on parem, aga ma ei ole tagasi tahtnud.
