Tavaliselt avan hommikul kõigepealt postkasti. Tund hiljem olen vastanud kolmele inimesele, märkinud kaks kirja hilisemaks ja avanud viis uut vahelehte. Päeva kõige olulisem töö pole selleks ajaks sentimeetritki liikunud.
Sel kolmapäeval panin postkasti kinni. Telefon jäi lauale, aga hääletuna. Esimesed kümme minutit käis käsi mitu korda iseenesest brauseri poole. Tundus, nagu oleksin kuskil midagi tegemata jätnud.
Poole tunni pärast unustasin selle ära. Töö ei muutunud võluväel lihtsaks, aga ma ei pidanud iga paari minuti järel meenutama, mida ma just kirjutasin.
Kõige raskem polnud keskenduda. Kõige raskem oli mitte kontrollida, kas keegi kirjutas.
Lõuna paiku tegin postkasti lahti. Seal oli seitse kirja. Mitte ükski neist ei vajanud vastust kell 9.14, kuigi hommikul oleksin ilmselt kõigile kohe vastanud.
Järgmisel päeval oli mul jälle liiga palju aknaid lahti. Nii et uut täiuslikku süsteemi sellest ei sündinud. Aga nüüd panen vahel vähemalt üheks tunniks ukse kinni. Sellest on seni piisanud.
