Tühi dokument teeb minuga ühe rumala triki: ma hakkan kohe esimest lauset viimistlema. Märkmikus kirjutan serva kolm sõna, tõmban kaks maha ja teen noole üle terve lehe. Keegi ei pea sellest peale minu aru saama.
See pole paberikultus. Teen enamiku tööst arvutis ja mul on hea meel, et saan seal teksti tõsta, jagada ja kümme korda ümber teha. Paber on lihtsalt see koht, kus ma pole veel kellelegi midagi lubanud.
Kasutan märkmikku eriti siis, kui ülesanne tundub liiga suur. Ühele lehele ei mahu terve projekt. Sinna mahub näiteks küsimus, millele ma täna vastama pean, ja kolm asja, mida ma veel ei tea.
Paberil ei vaata keegi pealt, kui rumala lausega ma alustan.
Vahel jääbki see leht viimaseks. Ma ei kirjuta märkmeid ümber ega tee neist ilusat süsteemi. Kui mõte sai kirjutamise ajal selgemaks, oli lehel töö juba tehtud.
Siis avan arvuti. Enamasti pole mul ikka veel õiget esimest lauset, aga vähemalt tean, millest ma rääkida tahan. Sellest piisab, et alustada.
