Esimene versioon oli kaks lõiku selgitust ja siis alles vastus. Ma kirjutasin lahti, kui palju tööd mul praegu on, mis kuudel on kitsam ja miks ma väga vabandan. Lugesin üle ja sain aru, et küsin sellega tegelikult luba.
Teine versioon algas vastusest ja siis selgitas. See oli juba parem, aga ma olin sinna jätnud kolm lauset, mille ainus ülesanne oli mind kaitsta. Näiteks lause selle kohta, et mulle projekt väga meeldib. See on tõsi, aga kirjas ei teinud ta midagi.
Kolmas versioon on neli lauset. Ei saa võtta. Miks. Mis ajast oleks võimalik. Kellega tema võiks vahepeal rääkida. Viimane lause oli ainus, mis kliendile päriselt kasulik oli, ja see puudus mõlemas eelmises versioonis.
Esimene versioon oli viisakas. Kolmas oli aus. Aus versioon oli lühem.
Vastus tuli kahe tunniga ja oli kaks lauset pikk. Tänas viimase soovituse eest. Kogu see poolteist tundi läks tegelikult ühe lause peale, mida ma alguses ei osanud kirjutada.
Ma ei kirjuta iga kirja kolm korda ümber. Aga kui ma märkan, et kirjutan pikalt, on see enamasti märk, et ma pole veel otsustanud. Sellisel juhul on kiiremini valmis see, kes enne otsustab ja siis kirjutab.
