Kui Mari ja Ott maja esimest korda vaatama tulid, ulatus vana õunapuu peaaegu köögiaknasse. Selle oksad varjasid osa fassaadist, kuid just puu andis tühjalt seisnud kohale koduse tunde.
Maja, mis ei tahtnud kiirustamist
Esimese suve jooksul tehti korda katus ja vundamendi kõige nõrgem nurk. Tubades jäeti seinad esialgu avamata, sest pererahvas tahtis enne suuremaid otsuseid aru saada, kuidas valgus päeva jooksul liigub ja millistes ruumides nad tegelikult kõige rohkem aega veedavad.
Sellest kujunes kogu renoveerimise põhimõte. Iga töö võeti ette siis, kui selle vajadus oli selge. Vana laudvooder puhastati ning värviti uuesti, korralikud põrandalauad tõsteti üles, nummerdati ja pandi pärast soojustamist oma kohale tagasi.
“Kõige paremad otsused sündisid pärast seda, kui olime siin ühe talve ära elanud.”
Õunapuu jäi plaani keskele
Laienduse esialgne eskiis ulatus puule liiga lähedale. Arhitekt nihutas uue köögiosa veidi põhja poole ning kavandas akna nii, et õunapuu tüvi jääb söögilaua tagant vaadates täpselt keskele. Suvel filtreerib lehestik terava õhtupäikese, talvel jõuab valgus madalalt tuppa.
Aias ei püütud kõike korraga ümber teha. Alles jäid vanad marjapõõsad, pojengid ja kividega ääristatud rada. Uued peenrad lisati kohtadesse, kus taimedel oli juba loomulikult hea kasvada.
