Jõudsin Paldiskisse veidi pärast seitset. Parklas seisis üks kaubik, meri oli peaaegu värvitu ja tuul lükkas mantlihõlma pidevalt kaadri ette. Esimese tunni jooksul ei teinud ma ühtegi pilti, mida oleksin kodus alles jätnud.
Esimene tund ilma ühegi hea kaadrita
Alustasin sadama poolt ja tegin peaaegu harjumusest mõned pildid. Need olid korras, aga neis ei olnud midagi, mille pärast sinna tagasi minna. Panin kaamera kotti ja kõndisin edasi.
Kaamerata kõndides märkasin märga betooni, kaldale jäänud köit ja naist, kes seisis nii kaua ühe koha peal, et alguses pidasin teda postiks. Võtsin kaamera uuesti välja alles siis, kui ta liikuma hakkas.
Kirjutasin märkmikku: „Ära pildista veel. Vaata, kust inimesed tuule eest varju lähevad.”
Mida ma seekord kaasa võtsin
Üks kere, 35 mm objektiiv ja kaks akut. Rohkem ei olnud vaja. Tuulise ilmaga olen tänulik iga asja eest, mida ei pea kotist otsima.
- õhuke vihmakate kaamerale
- mikrofiiberlapp, mis oli kümne minutiga läbimärg
- väike termos kohviga
- märkmik, kuhu kirjutasin seekord ainult ühe lause
Viimane pilt
Tagasiteel hakkas sadama. Tegin viimase kaadri läbi märja klaasi ja just see jäi kogu hommikust kõige paremini meelde. Pilt jäi pehme ning klaasil olevad piisad on selgelt näha, kuid selline oligi vaade autosse istudes.
Kodus jätsin seeriast alles üheksa fotot. Ülejäänud kordasid samu vaateid ega lisanud tervikule midagi.
Kui tahad midagi selle loo kohta küsida, kirjuta web@all-rebel.com.