Mul oli aastaid harjumus pidada kiirust põhjalikkuse märgiks. Kui kiri saabus kell kuus, tahtsin vastata enne seitset. Kui keegi küsis koosolekul arvamust, hakkasin rääkima enne, kui olin enda mõtte lõpuni mõelnud.
Kõige kallimad vead sündisid kiirustades
Ükski neist ei olnud katastroof. Pigem väikesed kokkulepped, mis tundusid hetkel lihtsad, kuid võtsid hiljem nädalaid. Lubasin liiga lühikese tähtaja, jätsin ebamugava küsimuse küsimata või nõustusin tööga, mille jaoks mul tegelikult ruumi ei olnud.
Mõnda aega proovisin otsuseid paremini ette valmistada: tegin tabeleid, küsisin teiste arvamust ja kirjutasin plusse ning miinuseid. Tegelik muutus tuli alles siis, kui lõpetasin enda tagant kiirustamise.
Ma ei vaja iga otsuse jaoks rohkem infot. Vahel vajan lihtsalt üht ööd, mil ma sellega ei tegele.
Millistele asjadele annan nüüd ühe öö
Ma ei jäta kõike homseks. Restoranilauda või hambaarsti aega pole vaja pikalt kaaluda. Pausi teen siis, kui vastus puudutab mu aega, raha või pikemat koostööd.
- uus töö või projekt, mis kestab rohkem kui paar päeva
- kokkulepe, mille pärast tunnen vajadust kohe vabandama hakata
- suurem ost, mida ma viis minutit tagasi veel ei vajanud
- vastus kirjale, mis mind esimesel lugemisel ärritab
Pausil on tähtaeg
Otsustamise edasilükkamine ja teadlik paus ei ole sama asi. Pausil on piir: ütlen teisele inimesele, millal vastan, ja panen selle kalendrisse. Nii ei jää asi õhku ega tule iga paari tunni järel uuesti meelde.
Kõige kasulikum lause, mille olen sel aastal ära õppinud, on lihtne: „Ma vaatan selle homme värske pilguga üle ja vastan enne lõunat.” Seda on üllatavalt harva pahaks pandud.
Kui tahad sellele postitusele vastata, kirjuta web@all-rebel.com.
